Kaelkirjakud leinavad surnud kaaslasi?

Uurijate sõnul oli see kinnitus teooriale, et loomad leinavad surnud kaaslasi, edastab The Telegraph.

Briti zooloogi Fred Bercovitchi sõnul oli emane kalekirjak poja surnukeha juures paar tundi. Ta laskus maapinnale ning lakkus oma poja surnukeha.

Juhtum leidis aset Sambia South Luangwa rahvuspargis.

Brecovitch lisas, et emane kaelkirjak tõi ilmale surnud poja. Ta laskus poja juurde ja lakkus teda mitu minutit. Siis tõusis uuesti jalgadele, kuid üsna varsti laskus uuesti poja surnukeha lakkuma. Ta tegi samu liigutusi kahe tunni jooksul. Teised kaelkirjakuid nende juurde ei tulnud.

Uurija sõnul on see alles kolmas selline dokumenteeritud kaelkirjakute leinajuhtum.

Samuti on teadlased tõstatanud küsimuse, kas kaelkirjakud ning teised loomad, näiteks šimpansid ja elevandid, mõistavad surma ja selle lõplikust.

Uurija sõnul on kaelkirjaku selline käitumine ebatavaline, kuna need loomad tavaliselt kummarduvad vaid jooma ja sööma, kuid mitte maapinnal olevate kaaslaste juurde.

Samuti on emased kaelkirjakud karjast väga harva eemal.

Emane kaelkirjak leinas oma poega siiski vähem aega, kui seda teevad Aafrika elevandid ja šimpansid. Tihtipeale veavad nende liikide esindajad surnud poegi kaasas.

Varasemast on  teada juhtum, milles üks emane kaelkirjak leinas oma surnud poega neli päeva, olles kogu selle aja tema juures.

Samas ei ole täiesti selge, kas loomad saavad surmast aru, kuid nüüdne tähelepanek lubas oletada, et emastel kaelkirjakute ja nende poegade omavaheline side on seniarvatust keerulisem.

Uurijate sõnul  käivitub mitmete loomaliikide  esindajatel samasugune reaktsioon kui mõni karja liige sureb.

«Loodame, et tulevikus saame täpsemad tõendid loomade leinamise kohta,» lisas Bercovitch.