Sohvasurfajad naudivad sõprust ja suhtlust

Soomest Eestisse kolinud vabatahtlik Heidi Hiironen (vasakult), muusikainstrumentide asjatundja Indrek Tuuder, jurist Aili Kala, inimõiguste aktivist Hanna Kannelmäe ja vabatahtlik Saksamaalt Constanze Fürst kohtusid kolmapäeval esimest korda, kuid neid seob liikmesus sohvasurfajate klubis. Oma reisikogemusi mindigi Kalamajja kohvikusse ühiselt arutama.

FOTO: Peeter Langovits

Maailm on häid, sõbralikke ja külalislahkeid inimesi täis – nad kõik soovivad sinuga ühel või teisel viisil varem või hiljem kohtuda, sind reisil olles igati aidata ning põnevate vestluste jätkuks sulle turvalist magamisaset pakkuda, ja seda kõike mis tahes tasu küsimata.

Kõlab nagu samariitlaste salaühing või seksiklubi saamatutele? Ei, nii võib hoopis kirjeldada üleilmse reisiklubi ehk sohvasurfajate juhtmõtet.

See pole mingi eliitklubi väljavalituile ega ka pervode paaritusmäng – üleilmselt toimivate lahkusvõrgustikega võivad liituda kõik maailmaavastajad (võta aluseks kasvõi võrdse kohtlemise seaduse § 1 lg 1 ehk sõltumata rahvusest (etnilisest kuuluvusest), rassist, nahavärvusest, usutunnistusest või veendumustest, vanusest, puudest või seksuaalsest sättumusest), kel jalatallad pidevalt sügelevad ning kes uute põnevate seikluste ja tutvuste järele janunedes ikka siia- või sinnapoole kodupiire kulgeda (t)ihkavad.

Minu endagi tutvusringkond on viimastel kuudel laienenud põnevate persoonide võrra: inimõiguste advokaat Honolulust, kes nüüd aitab Peterburis inimsusvastaseid kuritegusid ennetada; oma argise igapäevaelu jätnud ja maisest varast vabanenud portugallane, kes end viie aasta pikkusele maailmarännakule sättinud; Brasiilia vabakutseline ajakirjanik, kes Euroopas elule uut mõtet otsib; rääkimata inglise tudengist, kes Varssavis lastele keelt õpetab, või Leedu veinieksperdist, kes otsustas pärast aastaid pausideta töörügamist veeta oma kahenädalase puhkuse robinsonina just Eesti kaunis sügislooduses…

Nende kõigiga on ühel või teisel põhjusel ristunud meie teed siinsamas Eestis, Tallinnas – mõni neist on siia teadlikult tulnud, mõni kogemata sattununa öömaja küsinud.

Maailm kubiseb avastamist väärivatest ja värvikatest isiksustest, kel kõigil on meile midagi õpetada, meie mõttepiire avardada või maitsemeeli ergutada, kodukoha köögitarkust tutvustada, ning alati ka vastupidi.

Oska vaid oma koduuks ja süda õigel ajal avada.

Sohvauni on magus

Eesti Couchsurfingu võrgustiku liikmetega kõneldes ja selle liikumise tagamaid välja selgitades kinnitavad kõik kui ühest munast koorununa – sohvasurfamine on priihotelli teenusest samavõrd erinev kui kodune kaevuvesi kokakoolast. See on reisipalavikus inimeste elustiil: mööda maailma rännates – kes sagedamini, kes harvem – kaob säravates hotellides pakutavate Rootsi laua toitude ja siidpehmete patjade järele isu iseenesest, sest kohaliku kodus õpid tundma päriselu, pärisinimesi ja saad süüa päristoitu, ning öö hakul uinud ka päriselt.

Teise olulise kasutegurina rõhutavad sohvasurfamise fännid rahvusvahelistest sõpradest koosneva turvavõrgu punumist. «Hea on reisida kohta, kus on hea tuttav või sõber juba ees ootamas,» ütleb 38-aastane Mariana Danil, kellel on sohvasurfajana ja Harjumaal Murastes võõrustajana pea kuue aasta pikkune kogemus.

Koolituste ja konverentside juhina töötav naine on võõrustajalahkusega nakatanud ka oma perekonna. «Lastele on kasulik nii keelepraktika kui ka silmaringi avardamise võimalused,» väidab Danil ja kinnitab, et ka tema lastest on saanud couchsurfing’u suured fännid. «Väga tihti [öömajal viibinud] inimesed tänavad just selle eest, et said mõneks ajaks olla osake meie perest,» selgitab ta.

«Nii hea on teadmine, et mitmel pool maailmas on mul alati olemas koht, kuhu olen teretulnud,» kirjeldab couchsurfing’u põhimõtet 28-aastane sohvasurfaja ja noorsootöötaja Stiina Kütt Võrust.

«Lisaks on teelolijad alati väga põnevad inimesed, kellel on palju jagada,» selgitab naine, et erinevatest kultuuridest inimesi tundma õppides saad ka iseendast paremini aru. «Mul on olnud palju rikastavaid ja inspireerivaid vestlusi. Igast külalisest või minu vastuvõtjast on meelde jäänud hea emotsioon ja alles on ka kasulik kontakt.»

Kuna eestlane tänaval tõtt ei vaata ja üldjuhul nägu naerule ei vea, võib eestlastest sohvasurfajatega sõbrustades jääda mulje, justkui oleks tegemist teistsuguse, hoopis soojema ja sõbralikuma rahvusega, kes on osa veidi tigedamast rahvusest, riigiga riigis.

«Olen ka kuulnud ja meie liikmed teavad rääkida, et eestlased on tõeliselt soojad ja külalislahked inimesed, et te olete õnnelikud, kui saate oma kultuuri jagada,» kinnitab couchsurfing’u rahvusvahelise sotsiaalvõrgustiku esindaja Heather O’Brien San Francisco peakontorist.

«Meile meeldib öelda, et couchsurfing’ul pole mööbliga midagi pistmist,» selgitab organisatsiooni meediajuht. «Heatahtlikkus, mis meie võrgustiku kaudu levib, on oluliselt mõjusam kui vaid see, et keegi leiab endale koha, kus ööseks pea padjale sättida – me räägime siiski kogukonnast, kus luuakse tähendusrikkaid kontakte, kus inimesed vastastikku inspireerivad ja kus läbi eri kultuuride põimumise üksteiselt õpitakse.»

Couchsurfing’u kogukond korraldab üle ilma eri sagedusega toimuvaid üritusi – koos käiakse matkamas ja linnaekskursioonidel, õhtustamas, keele- ja köögikursustel, tantsimas… Üritused on üldjuhul tasuta või tasub igaüks omaenda kulutuste eest ning osa võivad võtta ka need, kes pole veel kogukonna liikmeks registreerunud.

Ka couchsurfing’u Eesti kogukond on suhteliselt aktiivne – seda näitab asjaolu, et mõni aeg tagasi sai võrgustiku portaal couchsurfing.org endale eestikeelse täistõlke.

«CS Soo Summercampil käis sel suvel 88 inimest,» räägib couchsurfing’u 6000-pealise Eesti kogukonna üks juhtliikmetest, Tallinna n-ö suursaadik Tõnis Valing. «Igareedesele CS kohtumisele tuleb tavaliselt kohale 30–40 inimest.»

Mehe sõnul leidub ka Eestis elavaid välismaalasi, kes niiviisi oma integreerumist ühiskonda lihtsustavad.

Turvaline süsteem

Võhivõõra koju lubamine on üks asi, paljud sohvasurfajad lähevad aga üleilmse reisihuviliste kogukonna aitamisel veelgi kaugemale. «Olen palju kordi andnud külalisele oma koduvõtmed,» räägib pereema Danil. «Samamoodi on minu kasutusse antud vastuvõtja korterivõtmed, jalgratas ja isegi auto.»

Couchsurfing’u süsteemi võib pidada turvaliseks, sest paljuski tugineb see usalduse loomisel kogukonnas, kus hoolimata miljonitest liikmetest keegi ikka kedagi teab ja tunneb – on teda varasemalt külastanud või temaga üritustel kohtunud.

Kedagi võõrustades või ise öömajal käies luuakse veebisüsteemis profiilide vahel sõprussuhe ja jäetakse üksteisele soovitusi, millele antakse omakorda üldhinnang – oli see siis positiivne, neutraalne või negatiivne kogemus. Järgmine, kes konkreetse isikuga kontakti astub, saab juba olemasoleva info ning näiteks ka profiilis kasutatud väljendite, suhtluse ja vastuste aktiivsusprotsendi, keelekasutuse, üleskutsete ja reisikogemuste põhjal otsustada, kuivõrd ta inimest usaldab või mida temaga ühist leiab.

Süsteem annab võimaluse märkida ära ka tingimused (nt et võõrustan ainult mittesuitsetajaid või et öömajale jäädes pead korra päevas koera pissitama). Samuti määratakse profiilis maksimaalsed näitajad ööbijate ja järjestikuste ööde arvule ning eelistused näiteks surfaja vanusele, soole vms.

Vastuvõtjal on alati võimalus ja õigus sohvasurfaja öömajapalvele eitavalt vastata, seda endale sobival viisil või mahus põhjendades – seega ühinemine sohvasurfajate suure ja sõbraliku klubiga ei too kaasa mingeid muidu kohustusi, kui et kohustuse oma järgmist avastamisretke täiel rinnal nautida, sest ees ootavad sõbrad aitavad igal juhul garanteerida mõnusa ööune.

Artikli autor on ka ise olnud enam kui kuus aastat couchsurfing’u kogukonna aktiivne liige.